Arvuti ja mobiilimängud saab suures pildis jagada kaheks. Esimesed neist on üksikmängija mängud, kus mäng toimub ainult sinu seadmes tehisintellekti vastu. Teised, laste seas märgatavalt populaarsemad, mängud on võrgupõhised. Võrgumängus mängib laps teiste mängijatega koos või nende vastu. Võrgumängudeks on näiteks laste seas populaarsed Growtopia, Minecraft ja Runescape. Nad kõik sisaldavad enamasti suhtluskomponenti, mis tähendab potensiaalset riski nii lapse isikuandmetele, kui telefonile/arvutile. Vaatame järgnevalt, kuidas kindlustada oma lapsele turvaline mängukogemus.

Järgnevalt ei aruta ma mängude mõttekuse üle. Kas ja kui palju laps mängida võib on iga lapsevanema otsus. Antud artikkel käsitleb ainult kuidas selle käigus turvalisus tagada.

Võrgumängude turvariskid

Mitmikmängija mängude puhul on alati risk, et mõni kaasmängija võib käituda pahatahtlikult. Pahatahtlikuks tegevuseks võib olla kiusamine või katse üle võtta su lapse kontot/varastada ta virtuaalseid esemeid. Samuti võib laps nii kokku puutuda sobimatu materjaliga.

Kuna kontode ülevõtmiseks kasutatakse tihti pahavara, võib laps kogemata su arvuti viirusega nakatada. Sama viirus võib varastada rohkem, kui ta mängu kasutaja – näiteks võib see kurjategijale saata su krediitkaardi andmed. Viimast ei pruugi isegi kontot varastada üritanu teada. Mängude kontosid/virtuaalseid esemeid ei varasta üldjuhul kogenud küberkurjategijad, vaid teised lapsed. Kui nad kasutavad selleks nuhkvara ei tea nad suure tõenäosusega isegi, kuidas see programm tegelikult töötab ning mida lisaks teha võib.

Enamik võrgumänge on ehitatud nn freemium ärimudelile. See tähendab, et mängu põhifunktsioonid on tasuta, kuid lisavõimalusi või asju saab osta päris raha eest. Tihti ei pruugi laps aru saada mängu ja pärisraha vahest. See võib omakorda kaasa tuua ootamatu telefoni või krediitkaardi arve. Eriti ohtlik on see siis, kui keegi peaks lapse konto kaaperdama. Varas saab nii ligipääsu su krediitkaardile. See tähendab omakorda, et kolmas isik võib sinu konto alt makseid sooritada.

Samuti tuleb arvestada, et mängus suhtleb laps võõraste inimestega. Suure tõenäosusega on tegemist eakaaslastega, kuid selles ei saa kunagi kindel olla. Seetõttu on väga oluline, et laps hoiaks täielikult lahus oma online identiteedi ning ei avaldaks kellegi isikuandmeid ega kohtuks üksi mõne mängu-tuttavaga. Antud artiklis keskendun peamiselt võrgumängude spetsiifilistele ohtudele, mitte üldistele internetisuhtluse riskidele. Kui soovid lisainfot just üldise internetisuhtluse ning sotsiaalmeedia turvalisuse kohta soovitan vaadata Kalev Pihli loengut “Laste turvalisus internetis”, mis on saadaval YouTubes. See võib olla küll natuke vana, kuid soovitused loengus on igihaljad.

See ei tähenda, et internetimängud oleks oma olemuselt halvad ja läbini ohtlikud. Kõiki eelmainitud ohte on võimalik õige käitumisega vältida. Kõige olulisem on rääkida lapsele ohtudest. Esimene samm turvaliseks internetikasutamiseks on teada sellega kaasnevaid riske. See kehtib nii lapsevanema kui ka lapse puhul.

Mängu konto ei tohi olla seotatav lapse isikuga

Internetimängude suurim oht on samas ka turvalisuse garantii – anonüümsus. Mängu kasutajanimi ei tohiks olla kuidagi seostatav lapse isikuga. Kasutajanimi peaks pärisnimest täiesti erinev olema. “KuriMuri” on palju parem kasutajanimi, kui “Jaan7”, kuna sellest ei ole võimalik lapse nime tuletada.

Oma päris nime ei tohiks laps mängus kellelegi öelda. Samuti mitte oma elukohta – ühelgi kaasmängijal pole vaja seda teada. Mida vähem jagada kaasmängijatele oma isiku kohta, seda parem!

Sellest hoolimata tuleks lapsele rääkida, et internet pole tegelikult anonüümne. Õige kasutusega ei saa teised mängijad teada tema isikut, küll saab seda mängu looja. Seega ei tohiks ka internetis, isegi mängus, öelda ega teha midagi, mida ei teeks päriselus.

Tutvu mängudega, mida laps mängib

Esimese asjana peaksid ka ise tutvuma mänguga, mida su laps mängib. Kõige lihtsam on lasta lapsel endal seda sulle seletada. Ta on suure tõenäosusega vaimustuses, kui sa ta mängu näha tahad ning selle vastu huvi tunned. Igaks juhuks peaksid uurima just antud mängus liikuvaid petuskeeme ning last nende eest hoiatama. See eeldab arusaama mängu mehhaanikatest.

Samuti võiks uurida, kellega laps mängus suhtleb. Kindlasti tekivad tal seal aja jooksul sõbrad/mängukaaslased. Ainult nii saad varakult aru, kui mõni neist ei pruugi olla see, keda ta olla väidab. Päeva lõpus küsid suure tõenäosusega lapselt, kuidas tal koolis/trennis läks. Lisaks sellele võiksid küsida, kuidas tal läks mängus, mida ta mängib.

Mängude vanusepiirangud

Sugugi mitte kõik mängud ei ole lastele sobivad. Arvuti/Playstation’i/Xbox’i mängudel on reeglina karbil vanusepiirang. Mujal maailmas on mängu vanusepiirang juriidiliselt siduv, Eestis kõigest soovituslik. Pood ei pea keelduma alaealisele 18+ märkega mängu müümast, küll saad ise selle järgi mängu sisust aimu. Mängud nagu GTA, Call Of Duty jms ei olegi mõeldud lastele – nende klientuur on täiskasvanud mänguhuvilised.

Tihti on vägivaldsetele mängudele olemas ka lapsesõbralikumad alternativid. Näiteks Call of Duty asemel võib kaaluda “Plants Versus Zombies Garden Warfare”, mis on oma olemuselt sarnane, kuid multikaliku sisuga. GTA asemel võib soovitada näiteks mõnda Lego mängu.

Mobiilimängudega on asi natuke keerulisem. Apple ei luba iOS rakendustepoodi väga vägivaldset sisu (kuid GTA sarnaseid mänge leiab ka sealt), Android’i puhul aga kontroll puudub. Kindluse mõttes peaksid kõik mängud ise alla laadima. Nii saad kirjelduse ja ekraanitõmmiste kaudu otsustada, kas mängu sisu on lapsele sobiv.

Uuri, kuidas mängu haldajaga kontakteeruda

Mängude haldajad on reeglina igasuguse pahatahtliku käitumise vastu. Kui oled välja uurinud milliseid mänge su laps mängib peaksid igaks juhuks välja uurima ka selle looja kontakti. Nii saad neid sellest teavitada – reeglina sellega ka tegeletakse.

Näiteks Growtopia loonud ettevõte on RT soft ning nende kontaktandmed leiad http://www.rtsoft.com/pages/about.php

Runescape on loonud Jagex, kellega saad kontakteeruda aadressil https://support.runescape.com/hc/en-gb/

Minecraft’i puhul on asi natuke keerulisem. Minecraft’i servereid on palju ning enamike neist haldab erinev inimene. Soovitatav on lapselt küsida, kust ta leidis serveri, kus parasjagu mängib. Sealt samast saad suure tõenäosusega selle haldajaga kontakteeruda.

Mäng on ainult mäng

Veetes tunde ja tunde mängides on paratamatu, et laps kiindub oma tegelasse ja selle asjadesse.  See võib omakorda viia konfliktideni päriselus, kui nendega peaks midagi juhtuma. Oluline on, et laps mõistaks, et mängus toimuv ei tohiks kunagi kanduda pärismaailma. Konflikt klassikaaslasega mängus ei tohi päädida kaklusega pärast tunde. Kui konflikti põhjuseks oli kiusamine peab pöörduma lapsevanema poole. Kui konflikti põhjustas mängusisene tegevus (üks ründas teise linna/alistas tema tegelase) tuleks see samuti lahendada mängusiseselt.

“Häkkimist” pole olemas

Võrgumängudes on reeglina võistlusmoment. Su eesmärk on saada tugevamaks, paremaks või osavamaks, kui teised. Võib olla ahvaltev seda teha ebaausate vahendite, nn “häkkidega”. Filmides ja meedias kujutatakse häkkereid pea üleloomulike võimetega arvutivõluritena, kes suudavad teha mida iganes. Tegelikkus loomulikult selline pole ning mängudes ebaausate võtetega edu ei saavuta.

Kõik programmid, mis lubavad anda mõnes mängus lisavõimalusi on reeglina pahavara. Kui need päriselt toimiks ei oleks mängu loojatel keeruline neid tõkestada. Selliste programmide eesmärk on reeglina üle võtta naiivse mängija konto või varastada talt mängusiseseid asju/raha. Ainus, keda “häkid” häkivad on selle allalaadija. Oluline on lapsele selgeks teha, et ükski inimene ega programm ei saa talle ebaausat eelist anda.

See ei kehti ainult programmide kohta. Tihti üritatakse laste naiivsust veel lihtsamalt ära kasutada. Näiteks võib pahatahtlik kasutaja öelda, et ta suudab mängusiseseid asju paremaks teha või kopeerida, kui laps selle talle annab. Loomulikult jääb ta sellest lihtsalt ilma.

Samuti tuleb ettevaatlik olla Playstation’i mängujagamise (“Share play”) funktsiooniga. Mängujagamise funktsioon lubab kolmandal isikul võtta (ajutiselt) kontrolli sinu Playstation’i üle. Youtube’st on leitav video, kus anonüümne kasutaja lubab poisi mängukonto Destiny nimelises mängus “maksimaalse levelini häkkida”. Selleks tahab ta, et poiss talle oma Playstation’i üle kontrolli annaks. Olles kontrolli saanud kustutas “häkker” kõik ta kontod lihtsalt ära. Rahalist kahju see küll ei tekitanud, kuid lapse päev oli kindlasti rikutud.

Tasulisi mänge ei saa tasuta

Mõni aeg tagasi kirjutas Delfi lapsevanemast, kes sai telefoniarvet vaadates ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt oli ta poeg alla laadinud Minecraft’i piraatversiooni, mis saatis Venemaal asuvale tasulisele numbrile enam, kui 600 euro väärtuses SMSe. Antud artikkel jättis lapsevanemast ning poisist süütu kannataja mulje, kuid tegelikult pole see päris nii. Nimelt on Minecraft tasuline mäng ning seda tasuta alla laadida on piraatlus. Mängu originaalversioon maksab Google Play poes 7 eurot, piraatversioon võib minna palju kallimaks.

Enamikest tasuta mängudest võib internetist leida nn lahti murtud versioone. Nende osas tuleb olla eriti ettevaatlik – suure tõenäosusega on nad tasuta just kaasatuleva viiruse tõttu. Mängu piraatversioon võib pahatihti palju kallimaks osutuda, kui legaalse koopia hind.

Hoidmaks lapsi ahvatlusest tuleks nende arvuti, telefon ja tahvelarvuti seadistada nii, et nad ei saa sinna tarkvara installeerida. Arvutis tuleks lapsele teha eraldi konto, millel puudub tarkvara installeerimise õigus. Kindlasti peaks seal kasutama ka viirusetõrje tarkvara. Viirusetõrje tarkvara on võimalik saada ka täiesti tasuta, olen sellest pikemalt kirjutanud artikli “10 parimat tasuta viirusetõrje tarkvara Windows’ile”. Viirusetõrje tarkvara on saadaval ka Mac’ile ning Android’ile, kus seda ka kindlasti kasutama peaks.

Mobiiltelefonis ja tahvelarvutis tuleks poe funktsioon kaitsta parooliga. Android’i seadmetel on võimalik Google Play poele seada parool, mis tuleb alati uue rakenduse allalaadimiseks sisestada. Nii ei saa laps iseseisvalt mänge installeerida.

iOS seadmetes tuleks App Store seadistada iga rakenduse allalaadimisel iTunes’i parooli küsima. Seda ta ka vaikimisi teeb. App Stores on võimalu kogemata viirus alla laadida märgatavalt väiksem, kui Android’is kuna kõik rakendused vaadatakse Apple poolt käsitsi üle. Siiski võib juhtuda, et laps installeerib näiteks oma vanusele sobimatu mängu või teeb rakendusesiseseid makseid.

Ära võimalda lapsel makseid teha

Pea kõik mobiilimängud võimaldavad teha rakenduse siseseid makseid. Päris raha eest saab osta ressursse või võimeid, mis kas kiirendavad eesmärgini jõudmist või pakuvad uusi võimalusi. Kas osta seda või mitte on iga lapsevanema otsus, küll ei tohiks lubada lapsel makseid ise teha. Pahatihti ei pruugi laps arugi saada, et mingi funktsioon mängus kasutab päris raha. Seda ei tee lihtsamaks tõsiasi, et mängude arendajad proovivad tihti tasulise ja tasuta funktsionaalsuse piiri hägustada. Mängu alguses antakse mängijale hulk tasulisi ressursse tasuta, mille kasutamisega ta siis harjub. Tõsiasi, et nende juurde saamine käib päris raha eest võib arusaamatuks jääda.

Mobiilimängudes aitab selle vastu Google Play või App Store parooliga kaitsmine, nagu kirjeldasin eelmises punktis. Kui usaldad last piisavalt, et ta ise rakendusi installeerida võiks, peaksid vähemalt krediitkaardi antud Google Play või iTunes’i kontost lahti siduma. Nii ei saa laps kogemata makseid sooritada. Sa saad selle alati ise makse tegemiseks tagasi ühendada. Tahvelarvuti SIM kaardi jaoks tuleks küsida operaatorilt pakett, mis ei võimalda SMS sõnumite saatmist ega kõnede tegemist. Tahvelarvutid on tihti võimelised tegema mõlemat.

Mobiiltelefoni kasutamisel peab lapse kontole seadma konkreetsed kulupiirid. Seda saab reeglina teha operaatori iseteeninduses. Kulupiiri eesmärgiks pole antud kontekstis mitte lapse kõnede ja sõnumite piiramine vaid kindlustamine, et potensiaalne viirus ei saaks palju pahandust teha.

Ohtlikumad võivad olla arvutimängud, mis võimaldavad krediitkaardi andmed salvestada. Enamasti ei paku sellised mängud mingeid kaitsemehhanisme – kui krediitkaart on nende andmebaasis saab seda mängu sees igal ajal ja piiramatult kasutada. Seetõttu ei tohiks oma kaarti jätta seotuks ühegi lapse kontoga. Kui oled soovitud makse ära teinud kontrolli, et süsteem seda kuhugi ei salvestanud. Kui kaart salvestus tuleks see kuni järgmise korrani sealt eemaldada.

Mängukonsoolidel nagu Playstation, Xbox ja Nintendo Wii/Switch peaks lapsel olema piiratud võimalustega kasutajakonto. Kõik konsoolid võimaldavad luua kasutajakontosid, mis ei saa sooritada makseid ega alla laadida mänge. Enamasti saab nii piirata ka lapsele ebasobivate mängude mängimist või võrgumängu funktsiooni. Täpsem info leiad konsooli tootja kodulehelt.

Kontot ei tohi kellegiga jagada

Iga mängu konto on lapse isiklik asi – seda ei tohi jagada ei klassikaaslaste, sõprade ega isegi vendade/õdedega. Jagatud konto alt kipuvad asjad “kaduma”. Eriti suur on oht juhul, kui kontoga on seotud su krediitkaart. Nii võivad täiesti võõrad isikud sinu nimel makseid sooritada.

Samuti võib keegi teine öelda su lapse konto alt midagi, mis talle probleeme tekitab. Näiteks küberkiusata klassikaaslast ja jätta mulje, et seda tegi just sinu laps. Ainuke kindel võimalus seda vältida on mitte oma kontot jagada.

Kasutajakontol peab olema turvaline parool, mida pole lihtne ära arvata. Olen paroolide turvalisusest kirjutanud pikemalt artiklis “Kuidas valida turvalist ja meeldejäävat parooli”. Kõik sealsed soovitused kehtivad ühtemoodi nii täiskasvanutele, kui lastele.

Internetifoorumid

Võrgumängude mängijad suhtlevad tihti mitteametlikes internetifoorumites. Soovitatav on mitte lubada lapsel kasutada mitteametlike foorume, kuna need pole enamasti tugevalt modereeritud. Foorumit võib loomulikult lugeda, kui sellest abi on – lihtsalt ise ei tasu sinna postitada. Noored lapsed, kelle õigekiri ja sõnakasutus väga vilunud pole, satuvad seal tihti kiusamise ohvriks. Kui sama tegevus leiab aset ametlikus foorumis või mängus endas saab abi mängu loojalt. Anonüümses fännifoorumis pole suure tõenäosusega kellelegi kaevata – võib eeldada, et administraatorit see ei huvita.

Kui lapsel peaks tõesti tekkima küsimus, millele foorum vastata oskaks, on soovitatav see sinna tema eest postitada.

10 soovitust turvaliseks internetis mängimiseks

1. Räägi lapsega internetis ja võrgumängudes valitsevatest ohtudest. Kui laps oskab ohumärke ära tunda saab ta sind nendest teavitada.
2. Tunne huvi lapse mängude vastu nagu see oleks iga teine hobi. Ainult nii saab ta sulle rääkida probleemidest, mis seal ette tulla võivad.
3. Lapse kasutajanimi mängus ei tohi olla seostatav ta pärisnimega. Oma nime ega andmeid ei tohiks ka kellelegi mängus öelda.
4. Seleta lapsele, et mänge saab mängida ainult ausalt. Kõik programmid ja inimesed, kes lubavad talle ebaausaid eeliseid on reeglina pettus. Isegi, kui keegi või miski peaks tõesti talle ebaausa eelise andma (mis on vähemtõenäoline, kui lotovõit) saab mängu looja sellest kindlasti teada ja blokeerib seetõttu ta kasutajakonto.
5. Oma kasutajakontosid ei tohi jagada mitte kellegiga!
6. Mänge tohib alla laadida ainult ametlikest kanalitest. Piraatlus võib tihti kallimaks minna, kui mängu ostmine.
7. Kasutajakonto parool peab olema turvaline.
8. Lapsel ei tohi võimaldada teha makseid. Ära kunagi jäta oma krediitkaardi andmeid seotuks lapse kontoga. Mobiiltelefonis/tahvelarvutis tuleks piirata ligipääsu rakenduse poodidele ning seada SIM kaardile kululimiidid. Mängukonsoolides peaks lapsel olema eraldi kasutajakonto, millel pole maksete tegemise võimalust.
9. Jätkuks eelmisele punktile – lapse konto arvutis/nutiseadmes/konsoolis ei tohiks võimaldada iseseisvalt mänge ega rakendusi installeerida. Nii saad kindlustada, et kõik mängud on lapsele sobivad ja omandatud legaalselt.
10. Internetis ei tohi öelda ega teha midagi, mida sa ei teeks näost näkku.